„HIRM“. Stsenarist ja reþissöör Anri Rul- kov, operaator-lavastaja Mait Mäekivi, kunstnik ja kostüümikunstnik Britt Urbla, grimeerijaKersti Niglas, originaalmuusika: Horret Kuus, heli: Ants Andreas, Olger Bernadt ja Horret Kuus, monteerija Anri Rulkov, helimontaaþ ja kokkusalvestus: Horret Kuus, reþissööri I assistent ja klapp: Ralf Siig, tootmisjuht Andres Arro, võtte- platsi administraator Pille Minev, casting: Elo Selirand ja Anneli Ahven, produtsent Peeter Urbla. Osades: Kaia Skoblov (He- len), Kalju Komissarov (dr Schulze), Meelis Rämmeld (vend), Veltan Otsman (Veltan — venna „hääl“), Epp Eespäev (medõde), Andree Tõe ja Caroly Huobi- lainen (lapsed), Kleer Maibaum (pat- sient),Tambet Tuisk (Raul), Mati Vaik- maa (Veltani hääl) jt. Video Betacam SP ja 16 mm, 24 min, värviline. Tootja: Exitfilm AS, kaastootja: Nils Johansson Film & Dekor AB. © Exitfilm, 2004.

Anri Rulkovi debüütfilm „Hirm” kuulutab, et normaalsus on suhteline ning ümberkonstrueeritav, aga meie igaühe õudusunenäod fundamentaal- selt olemuslikud. Filmi autor ise unenä- gusid ei nägevat või vähemasti ei soovi neid hommikuti mäletada, filmi on aga teinud just noorest naisest Helenist, kel- lele minevik end unenägude kaudu meenutab.

Ööl, mil naine näeb taas painavat unenägu kahest hüljatud lapsest, saab ta teate ema surmast, keda ta õigupoo- lest enam ei mäletagi. Matusetalituse korraldamiseks sõidab Helen perifeer- sesse sekti, millega ta ema kaksküm- mend aastat tagasi ühines. Šokeerivas keskkonnas avastab peategelane sekti liikmete hulgast unenägudest tuttava kuju — oma venna. Helen on segaduses ega suuda otsustada, kas oleks mõistli- kum põgeneda või jääda ning päästa vend kummalisi manipulatsioonitakti- kaid kasutava võimuka doktor Schulze küüsist.

Hirm, peegeldades sõltuvust ja tead- mist surelikkusest, kuulub paratamatult eksistentsi juurde ja see puudutab iga- üht: oma hirme ei pruugi küll teadvus- tada, aga nad on alati olemas ja võivad iga silmapilk mingi seesmise või välise elamuse kaudu teadvusse jõuda. Filmi õnnestumise seisukohalt on universaal- sest teemast vahest olulisemgi, milliseid kinematograafilisi võtteid ja vahendeid annab idee teostamiseks rakendada. Ja siingi pole autor end kitsikusse jätnud, sest maailmafilmi kogemus ja väljakuju- nenud võttestik hirmufaktori kirjelda- misel on rikkalik. Järgnevalt vaatlengi, kuidas Rulkov kujundab kõnesoleva filmi kolmainsuse — þanri, stiili ja loo.

Þanr Þanriliselt liigitub „Hirm” psühho- loogilisethriller’i kategooriasse. Sarna- selt lugematul arvul vändatud thriller’i- tega on „Hirmu” juhtfiguuriks hämara minevikuga tegelane, kes satub hooma- matu koega müsteeriumi. Dramaturgili- ne pinge ei kasva välja ainuüksi väliste tegurite ja tegelaste ning karakterite va- helisest kokkupõrkest, vaid konflikt on topeldatud — ühelt poolt rõhub Helenit võigas keskkond veidrikest asunikega, teisalt aga muutub kontrapunktiliselt oluliseks tegelase enese sisemaailm. Helenit öösiti painavad minevikumälestu- sed ja lahendust nõudvad alateadvuse kihistused tekitavad paralleeli auteur Alfred Hitchcocki ihadest ja hirmudest haaratud filmikangelastega. Näiteks mõningad läbivad teemad Hitchcocki filmides: „Võõrad rongis” (1951) — latentne homoseksualism, „Tagaaken” (1954) — vuajerism, „Vertigo” (1958) — kinnismõtted, „Psycho” (1960) — Oidi- puse kompleks, „Marnie” (1964) — allasurutud mälestused.

Rulkov on Hitchcockilt „näpanud” veel vanameistri enese poolt „punaseks heeringaks” nimetatud võtte ehk põimi- nud filmisüþeesse vaatajale mõisteta- matuks jääva peibutusmotiivi. Nimelt on „Hirmus” teadlikult hämaraks jäe- tud sekti kooseksisteerimise ning kogu- konna üle valitseva doktor Schulze ees- märgid. Ühes oma dialoogis Schulze küll selgitab: „Mul on meetod, kuidas ravida inimesi jõuetusest ja allaandmi- sest”, kuid doktori „ravivate” helieks- perimentide meetod ja mõte jääb siiski arusaamatuks. Juba Hitchcock teadis, et teadmatus on võti, millega vangistatak- se vaatajate teadvus, ja sestap jättis „Lindudes” (1963) saladuseks tiivuliste ründamise põhjuse ega andnud teavet topaasi kui asja/nähtuse määratlemisel filmis „Topaas” (1969).

Psühholoogilise thriller’i võtetega loob „Hirm” ebakindla ja ootusäreva pinge, milles sekundeerivad lisaks õudusfilmi elemendid. Kuigi nii thriller’i kui õudusfilmi eesmärk on üks — vaa- tajas painete ja paanika tekitamine —, siis ometi on mõlemal þanril erinevad vahendid vajaliku emotsionaalse sei- sundi esilekutsumiseks. Kui thriller’ites luuakse iseloomuliku valguse, montaa- þi- ja heliefektidega hirmuallikas, mis jääb pigem abstraktseks ja kujutleta- vaks, siis õudusfilmis kujutatakse konk- reetset hirmuobjekti ekraanil. „Hirmus” teater muusika kino „Hirm“, 2004. Reþissöör Anri Rulkov. Doktor Schulze ravila. 108 figureeriv kummituslik vanamees väl- jubthriller’i kangelaste diskreetsetest raamidest ning kuulub õudusfilmide üleloomulike ja grotesksete olendite galeriisse.

Stilistika Sarnaselt varajaste, gooti stiilis la- hendatud õudusfilmidega, mille tege- vus paigutati muistsetesse mõisatesse, kindlustesse või saladuslikult loorita- tud lokaalidesse, on ka Rulkov filmi te- gevuskohaks valinud vana lossi, Kolu- vere — koha, mis aja jooksul üle elanud pöördelisi ajaloosündmusi ning talletab oma hääbuvas idüllilisuses erilist at- mosfääri.

Koluvere eripära võlus Rulko- vit sedavõrd, et ta ei saanud lahti mõt- test teha seal film. Autor tunnistab, et „Hirmu” stilistilise ja visuaalse külje välja töötamisel on teda mõjutanud austria kunstnik Gottfried Helnwein. Seosed Rulkovi filmi ja Helnweini loo- mingu vahel ilmnevad vahest kõige sel- gemalt kunstniku ühe võimsaima sarja „Laps” puhul, mida ta on pidevalt täien- danud kolmekümne viie aasta jooksul ning mis koosneb 29 maalist, 13 joonis- tusest/akvarellist ning hulgast fotodest. Selles sarjas kujutatakse kinniseotud sil- madega, füüsiliste ja psüühiliste mar- rastustega lapsi. William S. Burroughs on öelnud: „Helnweini looming kutsub esile ülla- tava äratundmise, näidates vaatajale seda, mida ta teab, aga ei tea, et teab.“

Ka Rulkovi „Hirmu” Helen keeldub unustamast. Unenäolistes kaadrites, milles kujutatakse naist alles lapsena, väljendub tema süütus, kaitsetus, ja mis kõige hirmutavam, rahulikkus. Ta on ohver, kes kehastab täiuslikult Jean Coc- teau kirja pandut: „Ainult lapsed ja vai- muhaiged suudavad raiuda läbi Gor- dioni sõlme, mida poeedid püüavad kannatlikult lahti sõlmida.”

Mõnevõrra üllatuslik, et kunstikriiti- kud on viidanud Gottfried Helnweini ja Alfred Hitchcocki loomingu sarnasu- sele. On tõsi, et mõlemad tegelevad müsteeriumi ja ähvardava vägivalla illusiooni loomisega; rohkem kui täpse kirjelduse andmine huvitab neid vaataja kujutlusvõime stimuleerimine. Samu eesmärke, kuigi tänapäeva teostuses, seab enesele ka nüüdisaja kultusreþis- sööriks kujunenud David Lynch. Tema filmidest tuttavad võtted — telefono- foobne kaamera pealesõit kutsuvale te- lefonile ja sellest kostvad õõvastavad hääled, optofoobselt mööda libisevad teetähised, twinpeaksilikud tegelased, kes veiklevad siin- ja sealpoolsuse va- hel, — on leidnud tee ka Rulkovi hirmu- filmi.

Kuna filmi stilistika väljatöötamine sõltub eelkõige võimalikest vahenditest ja rahalistest ressurssidest, siis madala- eelarvelise filmi puhul saabki rääkida ainult filmis avalduvast potentsiaalist. „Hirmu” puhul on märkimisväärne, et tagasihoidlike võimaluste juures on saavutatud ühtlane ja nauditav tervik.

Lugu Rulkov on täpselt arvestanud þanri- ga, millesse tehtava filmiloo vorminud, kuid „Hirmu” kõige diskuteeritava- maks küljeks on süþee selgus ja arusaa- davus. Esmasel vaatamisel köidavad fil- mi pikitud ohtrad montaaþi- ja heliefek- tid sedavõrd, et süþee ja loo arengu jälgi- miseks ei jagu tähelepanu. Vaatajale, kes ei ole stsenaariumiga või vähemasti filmi sisukokkuvõttega eelnevalt tuttav, jääb ilmselt segaseks twinpeaksiliku va- namehe roll, kes saadab peategelast fil- mi algusest lõpuni. Kui umbes poole fil- mi peal tekib arusaam, et tal ei olegi konkreetset tähendust (vana ütleb Hele- nile, et ta on ainult hääl), siis filmi kulmi- natsioonis kõneleb ta naisele, et on teda kaua oodanud vend. Samas ei selgu eel- nevalt nähtust täpselt, et Heleni vend on hoopis noormees, kellega naine mõni aeg tagasi madistas.

Oleks liiga palju oodata, et vaataja suudaks filmi visuaalse tulevärgi jälgi- misel ühtlasi ära mõistatada kolme tege- lase varjatud psühhoanalüütilisi seo- seid. Kui aga lähtuda filmi pealkirjast ja kontseptsioonist — hirmust —, siis on alati võimalus pareerida arusaamatuks jäävat süþeed vastuväitega, et hirm kui kaose ja ebareaalsuse tunne tekitab sei- sundi, milles ei mõisteta juhtunut, ning autori taotlus on viia vaataja puhtsub- jektiivsete kujutluspiltide maailma. Ilmselt ongi autor sellise eesmärgi sead- nud, kuid fantasmide loomisel ei maksa unustada, et ratsionaalsuspõhimõtteid eiraval kujutlusel on samuti kindel struktuur ja loogika. Miks muidu tun- duvad unenäod sedavõrd reaalsed? Rulkov kasutab oskuslikult võtte- ja montaaþitehnikat, mille abil tekitab vaa- tajas hirmuseisundiga kaasnevaid fü- teater muusika kino sioloogilisi reaktsioone, nagu võpatusi ootamatute helide peale, peapööritust ja koguni iiveldust, kuid efektse pildi- ja helikeele varju takerdub loojutustuse sujuvus.

Samas oleks ülekohtune teha ettehei- teid loo ideele, sest film tekitab mõtteid ja tähendusi küllaga. „Hirm” jutustab, kuidas arutust tähistatakse haiguse märgiga ning kuidas nende kahe süm- bioosist kasvab välja fantaasia... ja üht- lasi hirm. Film viitab, et olenemata mo- raalist inimloomuses, leidub seal miski, mis unistab kujutlusvõimele ja ihadele vaba voli andmisest ning fantasmide kogemisest. Iga uue kogemusega kaas- nevad hirmud äratavad küll õudust, kuid mõjuvad samas ka vastupandama- tult. „Hirm” tõstab esile terve kujutlus- maastiku. „Hirm“.

Kaia Skoblov (Helen) ja Kalju Komissarov (dr Schulze).